Category: Õpikeskkonnad ja võrgusttud õpe

Sissejuhatus

Viimaseks valikteemaks valisin “Personaliseeritud õpe” ja seda kahel põhjusel: kui me arvestame tehisintellekti kiiret arengut viimasel kümnendil, siis on selge, et personaliseeritud õpe pole mingi utoopia, vaid tuleb meile kõigile iga päevaga järjest lähemale.

Heaks näiteks on Elon Muski ja teiste Silicon Valley tuntud investorite poolt loodud firma openAI, mille üheks eesmärgiks on tehisintellekti uurimine ja katsetamine haridusvaldkonnas. Tähelepanuväärne fakt on see, et ühe selle rakenduse vestlusroboti ChatGPT avamise järel, eelmise aasta novembri viimasel päeval, võttis aega ainult üks nädal, et selle vestlusroboti juurde registreeruks üks miljon kasutajat. Olin ka ise üks, kes esimeste tundide jooksul sinna konto tegi. Kui mul on vaba aega, siis suhtlen ChatGPT vestlusrobotiga teadlikult erinevatel teemadel. Tahan teda aidata. Tean, et robot muutub järjest targemaks, mida rohkem inimesi seda kasutab ja erinevaid küsimusi temalt küsib.

Teiseks meeldib mulle personaliseeritud õppe juure see, et see on selline õpetamise viis, kus õppimistegevused lähtuvad õppija vajadusest, huvidest ja võimalustest ning kus õpieesmärgid on sageli ka õppija enda saavutatud.  

Mis on personaliseeritud õpe?

Sain Mavroudi artiklist teada, et personaliseeritud õppe esmaseks loojaks võib pidada John Dewey’t (1859-1952), kes oma teaduslikus töös väitis, et õppimine on oma olemuselt sotsiaalkonstruktivistlik fenomen. Seetõttu peetakse ka John Deweyt üheks konstruktivisimi loojaks.

Kui õppimine on oma olemuselt sotsiaalkonstruktivistlik fenomen, siis järeldub sellest esmalt, et kogu õppimise protsessi keskmes peaksid olema õpilased ja mitte õppekavad, õpetajad või haridusinstitutsioonid. Dewey kõige tähtsam järeldus on see, et efektiivne õppimine saab sündida siis, kui õpilane kasutab eelnevaid teadmisi ja kogemusi ja seob neid uue teadmise ja oskusega. 

Kui kui me mõtleme tänapäevaste haridusterminite juures, siis seostub konstruktivisme kindlasti veel selliste uue aja haridussuundadega nagu õpilasekesne õpikäsitlus, kogemusõpe, avastusõpe, projektõpe, aktiivõpe. Kõik need õpimeetodid pakuvad õpilastele võimalust kasutada õppimiseks erinevaid tööriistu ja resursse. Õppimine on pigem kahesuunaline protsess. Õpetaja roll pole mitte teadmiste edasiandmine, vaid pigem õpilase aktiveerimine ja suunamine. 

Kui õppimine on oma olemuselt sotsiaalkonstruktivistlik fenomen, järeldub siit ka kolmas suur teema, mis mind hetkel hariduspsühholoogia juures kõige rohkem köidab. Ehk siis kõik teemad, mis on seotud õpilase enesejuhtivuse, autonoomia ja motivatsiooniga. Selge on see, et kui õppimise põhjustajaks on ainult välised motivaatorid, siis tegelikult pikas perspektiivis arengut ei toimu. Iga haridusasutuse ja õpetaja ülesanne on arendada õpilastes edenemismõtteviisi (growth-mindset) ja aidata tal leida üles oma tugevused ja arendada just neid tugevusi. Ehk siis aidata talle luua personaalne õpiteekond.

Kõigist nendest kolmest teemast lähtub viimane teema. Personaliseeritud õppe eesmärgiks on aidata õpilastel omandada oskusi ja teadmisi nii, et nad oskaksid endale ise eesmärke seada ja oskaksid ka ise õpetaja poolt antud tagasisidet analüüsida ja kasutada. 

Selge on see, et paljud teaduslikud uuringud, kasutavad personaliseeritud õppe toimimise analüüsimiseks kriitilise interpretatiivse sünteesi metoodikat (critical interpretive synthesis). Kriitilise interpretatiivse sünteesi metoodika abil analüüsitakse õppemeetodite lähenemisviiside tulemusi ning selle kaudu üritatatakse parandada õppemetoodika valikut. Põhimõtteliselt saame kategoriseerida selle analüüsimise meetodi õpianalüütika alla. See tähendab omakorda, et õpianalüütika ja adaptiivne õpe on lahutamatult seotud, kuna mõlemad soodustavad tehnoloogiaga toetatud õppijakesket lähenemist hariduses. 

Mis on suurim väljakutse personaliseeritud õpe jaoks?

2022. aasta jaanuaris toimus selleteemaline arutelu Haridusfoorumil. Personaliseeritud õpe eeldab uusi arvutiprogramme, üleminekut aktiivõppe meetoditele ja suuri muutusi hariduse korraldamisel. Kaks olulisemat mõtet, mis konverentsil kõlasid:

Seni on meil personaliseeritud õpet ette kujutatud peamiselt arvutipõhisena: arvuti pakub õpilastele jõukohaseid ülesandeid ja annab pidevalt kiiret tagasisidet lahenduste käigu kohta. Selliseid ülesandeid ongi Eesti koolides juba rakendama hakatud. Samas on saanud ühe selgemaks, et arvutiülesannetest üksi personaliseeritud õppele üleminekuks ei piisa. Põhjus on mõnevõrra üllatav, kuid loogiline – õpilased ja õpetajad pole veel personaliseeritud õppeks valmis. Tihti puudub ka vajalik eelhäälestus.

Õpilaste vähest valmisolekut iseseisvalt õppida näitas piltlikult distantsõpe. Teatud osa õpilasi sai sellega päris hästi hakkama, kuid teine osa ei osanud oma õppimist ise planeerida, endale õpipartnereid leida, kannatas vaimse tervise probleemide all. Need õpilased ei suutnud oma ülesandeid tähtajaks esitada ja tagajärjeks olid augud aineteadmistes. Esialgne reaktsioon on olnud, et aineteadmiste augud põhjustas distantsõpe. Peamine järeldus on see, et meie õpilased on harjunud õppima õpetaja taktikepi all, mitte iseseisvalt.

Haridusfoorumil esines eksperdina professor Lauristin. Lauristin rääkis oma ettekandes sellest, et praegu domineerib kaks äärmusliku vaadet. Ühelt poolt nähakse Eesti kooli tulevikuna arvutipõhist õpet, mille puhul õpetajal justkui polegi enam mingit rolli, teisalt aga puhtalt kontakõppe ja otsesuhtlusena, sest distantsõppe kogemus oli paljudele koolidele nii traumeeriv. Lauristin rõhutas, et selle kahe suuna vahel on vaja leida tasakaal. Sest neid kahte eesmärki pole võimalik korraga saavutada.

Kõik algab andmetest

Kõige olulisem mõte, mida ma Mavroudi artiklist kaasa võtan, on see, et tegelikult on personaliseeritud õppe aluseks ikkagi andmed ehk siis õpianalüütika. Seega on ikkagi esimeseks küsimuseks, kuidas need andmed tekivad, kuidas neid andmeid salvestatakse ja hoitakse, kuidas neid andmeid analüüsitakse, kuidas nende andmete abil personaliseeritud õpet läbi viiakse, kas siis ainult arvutipõhiselt, kontakttunnina või hübriidina ja kuidas need andmed aitavad õpilase järgmist õpiteekonda kaardistada ja kujundada. Ehk siis õpianalüütika (Learning Analytics) pole eesmärk omaette, vaid need andmed saavad sisendiks personaliseeritud õpiteekonna kujundamisel läbi kohalduva õppeanalüütika (Addaptive learning analytics). 

Eesti uues haridusvaldkonna arengukavas on personaliseeritud õpe tulevikusuunana sees. Loodan, et lähiaastatel suudavad Eesti hariduspoliitika kujundajad ja otsustajad enne printsipiaalsete otsuste tegemist kõik detailid ka koos teadlaste ja ekspertidega selgeks rääkida.

Viited:

Mavroudi, A, Giannakos, M., & Krostie, J. (2018) Supporting adaptive learning pathways through the use of learning analytics: developments, challenges and future opportunities, interactive Learning Enviroments, 26:2, 206-220, DO: 10.1080/10494820.2017.1292531

https://openai.com/blog/chatgpt/

Raivo Juurak – Personaliseeritud õpe – kõvem pähkem, kui võik arvata, Õpetajate Leht 14.01.2022

Täiendamisel

Valisin nelja lugemise hulgast välja D. Wiley ja J.L. Hiltoni 2018. aastal ilmunud artikli „Defining OER-enabled Pedagogy“ Valisin artikli peamiselt kahel põhjusel: Esmalt oli see välismaistest autoritest kõige uuem ja teiseks polnud ma enne OER-enabled pedagogy mõistet kuulnud. Kuna tegemist on komplekse teemaga, siis proovin analüüsida seda teemat erinevate oluliste ja seotud märksõnade kaudu.

Avatud haridus

Enne kui räägime OER-enabled pedagogy mõistest, peame alustama avatud hariduse mõistega. Kohe artikli alguses saab selgeks, et avatud haridus on ise väga lai mõiste. Seda on uurinud väga paljud teadlase ja seda on kasutatud väga erinevas kontekstis. Mõned näited teemadest, mis avatud ja suletud hariduse teemaga tekivad. Mis on üldse avatud ja mis on üldse suletud haridus? Kas avatud tähendab, et kogu kursus pannakse kokku ainult lähtuvalt õppija vajadusest või on siiski avatud õppe sees oma raamid, mida ei muudeta ja mis selles aspektis sarnaneb suletud haridusega? Teisisõnu kas avatud ja suletud haridust on võimalik läbi viia ka paralleelselt? Juhul kui neid saab lävi viia paralleelselt, siis milline on nende suhe või osakaal? Kas avatud haridust saab läbi viia formaalses õpiprotsessis või vastupidi kas suletud haridus saab läbi viia mitte formaalse õppeprotsessis? Millised meetodid toetavad avatud haridust ja millised toetavad suletud haridust?

Uus tehnoloogia ja avatud haridus

Tehnoloogia areng on olnud viimased paarkümmend aastat väga kiire. Tuletame meelde mõnda olulist fakti. Interneti sünnipäevaks loetakse 30.04.1984 mis sündis Word Wide Web. Mobiilne internetil on käsil juba viies põlvkond. Kõige esimese riigina sai ülieriigilise mobiilse interneti Jaapan 1984 aastal.  Sellel aastal kasutab G4 mobiilseinterneti juba 5 miljardit inimest. Arenenud lääne riigid on aga alustanud juba 5G mobiilseinterneti loomist. On isendasmõistetav, et selline tehnoloogia kiire areng on mõjutanud väga kiirelt nii formaalset kui ka mitteformaalset haridust. Artikli autorid mainivad, et üheks esimeseks avatud hariduse juhtumiks (case study) loetakse Athabasca Ülikoolis koostatud õppedisaini käsiraamatu koostamist, mida õppejõud koostas koos üliõpilastega.

Nüüd saame lõpuks jõuda ka OER ja OER-enabled pedagogy mõiste juurde. Lühend OER tuleb inglisekeelsetest sõnades Open Educational Resources, mida eesti keeles mõnikord on tõlgitud ka repositooriumiks ehk siis elektrooniliste õppematerjalide ja õppeobjektide varamuks. Kui me lisame selle juurde veel sõnapaari enabled pedagogy võib selle mõiste kokku võtta ka avatud haridusressursside kaudu läbiviidavaks õppeks. Erinevad ülikoolid ja uurimisasutused, kes tegelevad avatud hariduse uurimise ja propageerimisega on loonud ka koostööplatvormi, mida tuntakse The Open Education Quality Initiative  www.icde.org See koostööplatvorm määratleb avatud hariduslike praktikaid kui tegevuste kogumit, mis hõlmavad ka avatud haridusressursside loomist, kasutamist ja ümberkujundamist ning nende kohandamist vastavalt keskkonnale.

Edasi räägivad autorid litsentsidest avatud haridusressurside kontekstis ja defineerivad 5R mudeli. 5R on moodustatud viiest inglisekeelse sõna esitähest Retain (säilita), Reuse (taaskasuta), Revide (muuda), Remix (materjalie omavahel segada), Redistribute (levita)

Retain – säilitada, õigus teha, omada ja kontrollida sisu koopiaid (nt alla laadida, paljundada, salvestada ja hallata).

Reuse – taaskasutada; õigus kasutada sisu mitmel viisil (nt klassis, õpperühmas, veebisaidil, videos).

Revide – muuta; õigus kohandada, parandada või muuta sisu (nt ka tõlkida sisu teise keelde)

Remix – omavahel segada; õigus kombineerida algset või muudetud sisu muu materjaliga, et luua midagi täiesti uut

Redistribute – jagada; õigus jagada teistega originaalsisu koopiaid, teha muudatusi või kohandusi (nt anda sisu koopia sõbrale)

Kuigi avatud hariduse kõlab väga ülla ja positiivse ideena, on siiski olemas ka neid kes seda terminit kuritarvitavad. Selle kohta on olemas eraldi inglisekeelne termin, „openwashing“ ehk siis eesti keeli avatud pesemine. Selle mõistega tähistatakse siis sellist repositooriumit või siis sellist elektrooniliste õppematerjalide ja õppeobjektide varamut, mis pole täiesti vaba kuid mida promotakse vabana eriti kui seal vaadatakse mööda litsentsidest, mis toetavad 5R mudelist.

OER- toega haridus

Kuna avatud hariduse mõiste on väga lai, siis pakuvad artikli autorid välja uue termini. Selleks on OER-toega haridus. Proovin nüüd järgmisena seda uut mõistet selgitada ja siis endale ja kursuekaaslastele mõtestada. Esmalt ütlevad artikli autorid OER-toega hariduse kohta, et see on õpetamis- ja õppimispraktikate kogum, mis on võimalikud või praktilised ainult OER-ile omaste 5R litsentside kontekstis. OER-toega hariduse põhiidee on mitmel viisil avatuse kombinatsioon, mida iseloomustavad 5R ja Paperti konstruktsionismi mõiste. Teisisõnu õppimine toimub kõige efektiivsemalt siis, kui õppijad on teadlikult seotud avaliku sisu loomisega, mida teised saavad näha, üle vaadata, kritiseerida ja väärtustada (Papert, 1991)

Uuendatavad ülesanded

OER-toega hariduses esineb veel kaks mõistet, mida ei kohta igapäevases haridusvaldkonna kirjanduses ja mida on vaja kindlasti selgitada. Need kaks mõistet on uuendatavad ülesanded ja ühekordselt kasutatavad ülesanded. Ühekordsed ülesanded on sellised ülesanded, mida visatakse minema või kustutakse arvutist ära. Siin saab hea näitena tuua kirjalikud ülesanded või eseed, mida üliõpilased ülikoolile kirjutavad. Päras seda, kui õppejõud on need tööd üle vaadanud ja neile omapoolse tagasisideme andnud lähevad nad enamasti „ajaloo“ prügikasti. Erinevalt ühekordsetest ülesannetest soovitavad artikli autorid hoopis kasutada uuenevaid ülesandeid, mis toetavad üksiku õpilase õppimist ja annavad tulemuseks ka uued või täiustatud õppematerjalid, mis hakkavad internetis elama oma elu ja seeläbi võivad aidata paljude lendude üliõpilasi.

Kokkuvõtte

Läbi aastakümnete on tehtud mitukümmend uuringut, kus on uuritud milline on avatud hariduse mõju õppijatele. Selle uuringu tulemusena on leitud, et positiivne mõju on kindlasti olemas. Samas rõhutavad artikli autorid, et kui tahaks anda aga täpsemaid vastuseid, kui suures ulatuses ja kuidas OER- toega haridus õppimise kvaliteeti mõjutab, siis selleks on vaja kindlasti teha veel palju rohkem kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid uuringuid.

Kuna meie kursus –  õpikeskonnad ja võrgustatud õpe –  lähtub avatud hariduse printsiipidest, siis on tekkinud mingi subjektiivne arvamus selle teema kohta. Ma arvan, et sellest saab kindlasti üks olulisemaid õppimisviise 5-10 aasta jooksul. Kui mitte üldhariduskoolis siis ülikoolis kindlasti. Loodan, et tulevikus tekib ka Eestisse veel juurde tasuta repositooriume ehk siis elektrooniliste õppematerjalide ja õppeobjektide varamuid, kus saab leida erinevate ainete ja teemade kohta tasuta materjale. Hetkel on Eesti ikkagi liikunud kommertslahenduse poole, mis arvestades meie turu suurust (või pigemini selle väiksust) pole mõtekad ega ka jätkusuutilikud.

Valikteema: avatud haridus

Täiendamisel

Kuues kirjalik töö õpikeskkondade ja võrgustatud õpe aines tuli kirjutada e-portfoolio kohta.  Lugesin Jensoni ja Treueri 2014. aastal avaldatud artiklit suure huviga, sest plaanin järgmisel aastal õpetada gümnaasiumi valikainena e-portfoolio koostamist ja haldamist WordPressi baasil.

Artikli autorid Jenson ja Treuer ütlevad artikli alguses, et pole olemas ühtset definitsiooni e-portfoolio kohta.

Mõned näited erinevate tõlgenduste kohta: Ühed arvavad, et portfoolio on nagu failihaldusprogramm (Dropbox, Google Drive) teised arvavad, et see on tööriist, mille kaudu saab hinnata või tagasisisestada üliõpilaste / õpilaste õppetööd, kolmandad arvavad, et see on digitaalne resümee, mille kaudu esitatakse loomingulisi töid multimeedia valdkonnas, neljandad arvavad, et see on hoopis õpihaldussüsteem.

Mõnevõrra üllatavalt mõjub järgmine mõttearendust. Nimelt võrdlevad Jensen ja Treuer e-portfooliot Emersoni tsitaadiga: „Mis on umbrohi? See on taim, mille headust, pole veel teada saadud.”

Seda tsitaati lugedes tekkis suur kiusatus panna artikkel käest ja panna punkt. Kuidas uurida edasi e-portfooliot, kui selle olemus, raam ja sisu on täiesti ebamäärane ja lahtine?  Õnneks pole see olukord siiski nii trööstitu. Üks artikli autoritest, Paul Treuer, kes oli üks esimesi haridustehnolooge, kes võtis e-portfoolio kasutusele, ütles, et alguses pandi paika neli iseloomulikku omadust: 1) E-portfooliod peavad olema loodud õpilaste poolt ja nemad peavad neid kontosid ka ise haldama. 2) E-portfooliot tuleb kasutada vastutustundlikult, mis tähendab, et sealset sisu võib jagada, kui hoolikalt mõeldakse ja valitakse, kellele seda jagada. 3) E-portfooliol on ainult siis mõtet, kui selle abil arendatakse kriitilist mõtlemist ja tehakse pidevalt ka reflektsiooni. 4) Võibolla isegi üks kõige olulisem asi, miks e-portfooliod võeti hariduses kasutusele on see, et nende abil toetada elukestvat õpet.

E-portfoolio ajalugu ulatub tagasi juba 30 aastat. Siiski sellele kasutusel võtmine ja levik ülikoolide ja üliõpilaste poolt on olnud üsna vaevaline. Kõige esimesena võttis e-portfoolio kasutusele Treuer Minnesota Duluthi ülikoolis 1990ndate aastate lõpus.  Kuigi paljud nägis juba siis selles suurt potensiaali, oli tal üks väga raske seda oma ülikoolile pakkuda. Selle järel alustas Paul Treuer koostööd Jill Jensoniga, kes töötas samuti Minesota Duluthi ülikoolis. 2001. aastal tegi Jenson e-portfoolio kohustuslikuks kõigle esimese aasta üliõpilastele.

Treuer jälgis koos oma kolleegi Jenseniga mitme aasta vältel,  kas ülikoolid ja üliõpilased, kes kasutavad e-portfooliot õppetöös, ka reaalselt neid nelja e-portfoolio eesmärki täidavad. Selle jälgimise tulemusena selgus, et siiski ei kasutata paljud ülikoolid ja üliõpilased e-portfooliot sellel eesmärgil ja paljud lõpetavad selle kasutamise kohe pärast oma kirjalike tööde esitamist esimese kursuse lõpetamise järel.

Samuti said Treuer ja Jenson selle jälgmisise järel aru, et võibolla pole e-portfoolio eesmärgid nende poolt kõige paremini sõnastatud, sest e-portfooliot kasutati sagedasti valedel eesmärkidel.  Näiteks kasutaid paljud ülikoolid või üliõpilase e-portfooliot digitaalse resüümena. Selle abil soovitasid ülikoolid oma üliõpilasi erinevatele töökohtadele või siis tegid seda üliõpilased ise, saates oma e-portfooliot erinevatesse firmadesse või organisatsioonidesse.  Treuer ja Jenson juhtisid ka tähelepanu sellele, et e-portfooliot pole kindlasti mõtet kasutada õppeplatvormina, vaid see peaks olema õppeprotsessi lahutamatu osa ning kaasas käima elukestva õppega.

Nähes erinevust e-portfoolio 4 eesmärgi ja tegelikku kasutuse vahel, võttis Jenson (2014) ette uurimisprojekti. Projektist selgus, kuidas e-portfoolioid eesmärgipäraselt paremini kasutada.

Kõige esimene avastus, mida Janson tegi oli see õppejõud samastavad eneseregulatsiooni ja reflektsiooni, kuigi tegelikkuses on need mõisted erineva tähendusega, kuigi omavahel ka tihedalt seotud.

Eneseregulatsioon  tähendab eelkõige seda, et üliõpilane teab, kuidas üldse saab tõhusalt õppida. Millised õpistrateegiad toimivad erinevates olukordades ja mis milline õpistrateegia tema puhul kõige paremini töötab.

Kriitiline Refleksioon on justkui eneseregulatsiooni teine külg. See tähendab, et üliõpilane oskab ise õppimist mõtestada. Reflektsioon algab tihti olukorra kirjeldusest, seejärel järelduste tegemisest ning viimaks planeerimisest, kuidas ja mida teha järgmine kord teisiti.

Jansen jaotas e-portfoolio kasutamise üliõpilaste poolt erinevatesse etappidesse:

Esmaseks eesmärgiks seadis ta eneseregulatsiooni ja kriitilise refleksiooni õpetamist üliõpilastele.

Need kelle õppimist võiks nimetada sõnaga „pinnapealne“ tajuvad tihti igat ülesannet eraldiseisvana.  Nad teevad oma ülesanded ära üksnes välisest survest tingituna. Kas siis ainult  selleks, et saada positiivne hinne ja selle läbi kursus läbida. Või siis selleks, et tahavad õppejõule meeldida.  (Stockholm sündroom)

Siin etapis ei seostata õpitavat isiklike kogemustega, vaid ainult materjali meelde jätmisega. See on Bloomi taksonoomia madalaim arengutase.

Need kelle õppimist võiks nimetada sõnaga „sügav“ seostavad õpitut oma varasemate kogemustega ning integreerivad teadmisi igapäevaellu. Sellise tasemini esimese aasta üliõpilased aga ei jõudnud.

Tekib küsimus, kuidas siis saaksid esimese kursuse üliõpilased e-portfoolio kasutamisest kõige rohkem kasu? Ainuke viis, kuidas seda eesmärki saavutada oli arendada üliõpilastes eneseregultatsiooni edendamise strateegiaid ja õpetada neid strateegiaid ka rakendama.

Pärast tööde esitamist ja hinnete saamist paluti üliõpilastel hinnata, mida nad ülesande lahendamise kaudu õppisid, mida teeks tulevikus samamoodi ja mida teeks teistmoodi.

Teiseks viidi iga seminari lõpus läbi arutelu, kus käsil olevaid teemasid püüti seostada eelneva õpituga ning igapäevaeluga. 

Kolmandaks paluti kirjutada iga ülesande kohta refleksioon. 

Üliõpilaste refleksioonide kvalitatiivne analüüs näitas, et nende e-portfooliote kasutusoskus ja kasutustihedus paranes. Liiguti pinnapealsest õppimisest süvaõppimise poole.

Uuringust selgus ka viis e-portfoolo rakendamise taset: Esimesel tasemel dokumenteerivad õppijad oma õppimist. Kolmandal tasemel on eneseregulatsioon ehk  teadvustavad ja reguleerivad käitumist, mis viib õppimiseni. Neljandal tasemel reflekteerivad õppijad kriitiliselt õppimise tähendust ja tähtsust. Viiendal tasemel integreerivad õppijad oma teadmised uutesse olukordadesse.

Järeldused ja kokkuvõte

Autorite artikli lõppjäreldus on see e-portfoolio sobib tänapäeva elukestvasse õppimisse väga hästi. Miks nii? Sellel on väga lihtne vastus. Õppimise protsess on muutunud kardinaalselt. Arvutid ja internet on kõikjal ja see toob endaga kaasa võrgustatud õpe tähtsuse kasvamise. Õppimine toimub kogu aeg ja igal pool. Õppimine pole enam seotud klassiruumi, auditooriumi või koolitusruumiga. Poliitika kujundajad peavad seda arvesse võtma, kui hakkavad uusi riiklike õppekavasid välja töötama.

Teine väga oluline järeldus, mida Treuer ja Janson oma artiklis teevad on see, et õpetajad /koolitajad peavad oskama oma ainet õpetada elulähedaselt. Nad peavad oskama õpilasi niimoodi motiveerida, et nad soovivad ise ennast täiendada ja ise ennast edasi arendada. Õppijad peavad oskama endale ise eesmärke seada, nad peavad mõtlema, mis teema või osa neid mingis konkreetses aines täpsemini huvitab ja kuidas nad saavad seda oma olemasolevate teadmistega ühendada. Nad peavad mõtlema, kuidas nad saavad mingi konkreetse teema kohta ise juurde lugeda või ise infot otsida. Väga oluliseks muutub ka koostöö teiste õppijatega.

Autorite arvates peavad e-portfooliod muutuma kõrghariduse prioriteediks. Ja selle väärtust saab hinnata selle järgi, et kas inimesed kasutavad seda ka peale õpingute lõppu viis, kümme, kakskümmend aastat.

Kasutatud allikad

Jenson, J. D., & Treuer, P. (2014). Defining the E-Portfolio: What It Is and Why It Matters. Change: The Magazine of Higher Learning, 46(2), 50–57. https://doi.org/10.1080/00091383.2014.897192

Viide ülesandele:

Valikteema: e-portfooliod

Täiendamisel

Õppejõud andis teiseks kodutööks valida nelja artikli seast välja üks artikkel ja teha selle põhjal kokkuvõtte. Kuna teema tundus huvitav, siis lugesin kõik neli artiklid läbi. Nendest neljast tundus kõige huvitavam Andrew Molnari 25 aastat tagasi ilmunud artikkel „Computers in Education: A Brief History.“

Miks see artikkel oli mulle kõige huvitavam võrreldes teiste artiklitega? Vastus on lihtne. Andrew Molnar esitab ajalises järjestuses kõige olulisemad faktid, kuidas järk-järgult on kasvanud arvutite kasutamine hariduses. 25 aastane perspektiiv näitab selget kasvutrendi. On hea teada, et olen valinud eriala, mis muutub järjest olulisemaks.

Kuidas muutused on põhjustanud koosmõju?

Autor alustab üldisema küsimusega. Mis on üldse hariduse roll? Tema vastus sellele küsimusele on järgmine: Hariduse eesmärgiks on tutvustada eelnevate põlvkondade kultuuri, väärtusi ja kogemusi ning teiseks valmistada lapsi ette uueks maailmaks, kus nad elama hakkavad.“ (Molnar, 1997)

Mulle tundub, et Molnari käsitlus nn uuest maailmast on mõjutatud päris palju majanduse globaliseerumisest ja multikultuursusest. Tema arvates on toimunud maailmamajanduses väga suured muutused.  Nimelt ei põhine maailmamajandus enam tööstusel, vaid hästi koolitatud või intelligentsel tööjõul. Ta räägib et maailmamajandus on riigipiiride ülene, kus koolitatud tööturg tegutseb turu reeglite järgi, liikudes sinna, kus nõudluse ja palga suhe on kõige parem.  (Molnar, 1997)

Kuna selles uues maailmas on tohutult kasvanud informatsiooni hulk, siis suudab ainult hästi koolitatud tööjõud seda infot hästi töödelda. See informatsiooni töötlemine saab võimalikuks ainult tänu arvutitele, sest infot on nii palju, et inimene ei saa ilma arvutiteta sellega enam hakkama. (Molnar, 1997)

Muutunud olukord maamajanduses toob kaasa suured muutused hariduses. Esiteks on vaja muutnud olukorras kindlasti muuta riiklikku õppekava, et lapsed saaksid juba koolist kaasa oskused, mida nad vajavad tulevikus tööturule sisenemiseks. Teiseks peavad inimesed olema ettevalmistatud elukestvaks õppeks. Teadmiste allikad on mitmekesistunud, enam ei ole ainus teabeallikas kool või ülikool. (Molnar, 1997)

Esimesed arvutid

“Kuigi esimese mehaanilise arvuti loojaks peetakse Briti matemaatikut Charles Babbage, siis peetakse esimesteks elektroonilisteks arvutiteks ikkagi 1944 aastal Harvardis loodud  MARK 1 ja 1946 Pensylvania ülikoolis loodud ENIAC” (Molnar, 1997)

Eestisse jõudis esimene arvuti 1959 aastal. See on siis 15 aastat pärast Mark I loomist. Selle arvuti nimi oli “Ural” ja see pandi tööle Tartu Ülikoolile kuuluvas hoones. Kuna tänapäeval kuulub see hoone Eesti Üliõpilaste Seltsile, siis mul on olnud kaks aastat võimalus sellest ruumis töötada ja mõelda selle peale, et seal asus esimene Eesti arvuti. Igatahes tunne on olnud väga hea 🙂

1959 aastal algas Illinoisi ülikoolis Donald Bitier juhtimisel PLATO projekt. PLATO projekti eesmärgiks oli arvutite kasutamiseks hariduses”(Molnar, 1997)

1963 aastal töötati välja programmeerimiskeel BASIC. Samuti töötati välja ajajagamise programm, mis võimaldas paljudel õpilastel arvutiga otse suhelda. (Molnar, 1997)

Seitsmekümnendate aastate algul lõi Seymour Papert laste õpetamiseks programmeerimiskeele LOGO. Papert alustas ka õige pea koostöö LEGO-ga. Papert on öelnud selle koostöö kohta. “Arvutipõhistel LEGO konstruktsioonide ehitamisel õpib õpilane probleemi defineerima ja kasutama praktilisi oskusi probleemi lahendamiseks.”(Molnar, 1997)

1963 aastal kasutas arvuteid ainult 1% keskkoolidest aga juba 1975 oli arvutitele juurdepääs 55% koolides ja 23% kasutas arvutit peamiselt õppetöös. (Molnar, 1997) Huvitac oleks vaadata tänapäeva statistikat. Kahjuks ei jäänud selleks praegu aega, aga tahan seda teemat kunagi hiljem edasi uurida.

Personaalarvutite võidukäik

1975 aastat võib pidada personaalarvutite võidukäigu alguseks. Seitmekümnendate aastate lõpuks olid personaalarvutid juba jõudnud peagu kõikjale, ning paljud ülikoolid nõudsid sisseastujatelt ka arvutialaseid oskusi ja isikliku arvuti oolemasolu. (Molnar, 1997)

Arvutipõhise hariduse efektiivsus

Molnar mainib ka Michigani ülikoolis läbiviidud uuringut. See uuring näitab selgelt, et arvutipõhine haridus on efektiivne, sest esiteks paranesid arvutit kasutavate üliõpilaste tulemused ja samuti vähenes õpimiseks kulutatav aeg ligi 30 %. (Molnar, 1997)

Intelligentsed juhendajad

1970. aastatel loodi nn intelligente juhendaja. See masin koos vastava tarkvaraga suutis juhendada üliõpilasi algebra, geomeetria ja arvuti programmeerimiskeelte õppimisel. (Molnar, 1997)

Intelligentsed tööriistad 

Pärast selle intelligentse juhendaja loomist hakkas sarnaseid tööriistu järjest rohkem juurde tekkima. Loodi sarnased rakendused nii inseneridele kui ka disainereile. Üsna varakult märgati, et sellised tööriistad soodustavad üliõpilaste kiiremat arengut võrreldes vananenud meetodeid kasutades. (Molnar, 1997)

Kaugõpe

Kui vaadata ülemaailmset statistikat, siis on kaugõpe kasvutrendis. Eriti mugav on kaugõpe Ülikoolide jaoks. Juba praegu võib internetis paari klikiga leida terveid magistriõppe programme, kus kogu õppeprotsess toimub vaid interneti kaudu. (Molnar 1997)

COVID-19 pandeemia muutis olukorda täielkult. Erinevates piirkondades oli see korraldatud erinevalt, kuid siiski suurem osa koolidest ja suur osa ettevõtetest kolis sellel ajajärgul oma töö kodukontoritesse ja kaugõppesse. Selle tulemusel on taas hakatud väärtustama, ka õpetajat klassi ees. Mõisteti, et ainult kaugõpe ja ka kaugtöö ei ole alati parim lahendus, kuid siiski osadel elualadel ja ka õppeainetes pole kaugõpe sugugi halvem, kui kontaktõpe.

Käesoleval aastal lõi Euroopa Komisjon Digitaalse Haridus Hubi. Selle Hubi juurde loodi ka töörühmad. Mul on au olla ühe töörühma liige, mis uurib just kaugõppe mõju nii COVID pandeemia ajal kui ka selle järgsel ajal. Kuigi meedia ilmunud artiklid juhivad tähelepanu eelkõige negatiivsetele aspektidele ( a la õpilaste motivatsiooni langus, nõrgenenud sotsiaalsed oskused, vaimse tervise olukorra halvenemine, nõrgemad õpitulemused) siis tegin omaltpoolt töörühmake ettepaneku uurida ka positiivseid aspekte. 

Andsin pandeemia ajal ise pidevalt informaatika kaugõppe tunde põhikoolis ja märkasin, et need õpilased kelle arvutikasutamise oskused olid keskmisest paremad, said pandeemia olukorras paremini hakkama. Siin oleks hea tõstatada küsimus laiemale ringile ja eriti Eesti hariduspoliitika kujundajatele. Kas poleks just praegu õige aega kaaluda, kuidas teha nii, et üldhariduskoolis oleks rohkem informaatikatunde ja arvutiklasse. Kuidas teha nii, et koolides töötaks rohkem informaatikaõpetajaid (selleks on vaja kindlasti luua eraldi meetmed) ja samuti kuidas tõsta klassi ja aineõpetajate arvutikasutamise oskusi. Tuleb meelde ka üks positiivne näide Soomest. Nimelt Pori linnas viidi läbi edukas projekt, kus igale põhikooli õpilasele anti KOV-i poolt kasutada isiklik sülearvuit. See projekt viidi ellu juba enne pandeemiat ja seetõttu oli ka pandeemia negatiivne mõju seal väiksem kui teistes Soome linnades, kus sellist projekti ei tehtud.

Elukestev õppimine on kriitiline vajadus organisatsioonidele

Mida rohkem arvuteid erinvatel elualadel ja töökohtades kasutusele võetakse, seda rohkem on võimalik lihtsamaid tööprotsesse automatiseerida. See tähendab, et inimestel on võimalik hoopis keskenduda enesearengule ja professionaalsete teadmiste omandamisele. Kuna pidevalt luuakse uusi teadmisi ja oskusi, siis muutub elukestev õpe organisatsioonides kriitiliseks vajaduseks. (Molnar, 1997)

Lisan siia juurde ka omapoolse kogemuse kaugõppest Coursera platvormil. Läbisin sel suvel seal 4 nädalase kursuse „AI for Everyone“. Kursuse loojaks on üks maailma tuntumaid tehisintellekti eksperte Andrew Ng, kes on aidanud üles ehitada tehisintellekti valdkonda nii Google Brain kui ka Baidus. Seda sissejuhatavat kursust on kuulanud rohkem kui 1 miljon inimest. Kursust oli väga mõnus kaugõppena läbida. Õpilastel on juurdepääs nii videodele, slaididel kui ka video skriptile. Iga teema lõpus on lühike test. Ilma testi läbimata polnud võimalk järgmisele tasemele pääseda. Usun siiralt, et sellised kursused ongi elukestva hariduse tulevik, eriti mis puudutab täiskasvanute formaalset haridust ja koolitusi. Siiski miks mitte mõelda suuremalt ja proovida ka osaliselt kaugõpet sisse viia ka juba gümnaasiumisse. Eriti mis puudutab valikaineid. Mul on hea meel, et selles valdkonnas on teerajaks Eestis loodud EdTech startup Edumus.

Superarvuti ja telekommunikatsioon

Alates 1980 aastast näeme superarvutite järkjärgulist võrgustamist. Alguses kasutasid superarvuteid ülikoolid ja teadusasutused, kuna nad said nende kaudu kiirelt infot ning andmeid otsida, töödelda ja vahetada. Selle järel hakkasid aga superarvutid levima ka üldhariduskoolidesse ja sealt omakorda kodudesse. (Molnar 1997)

Seda globaalset võrgustamist võib lugeda interneti ajastu alguseks. Tänapäeval ei kujuta keegi enam ette maailma, kus poleks internetist saadavat teavet. Suurem osa tehtavast teadusest on samuti kättesaadav internetis.

Projektipõhine haridus

1987 algas põnev programm National Georaphic eestvedamisel. Nimelt said need õpilased, kes osalesid KidNet programmis ja kes uurisid loodusnähtusi oma kodukohas, saata oma andmedotse teadlastele. 1991 aastal osales selles projektis juba üle 6000 klassi. 

Teine projekt oli Tinkeri loodud globaalne laborivõrk, kus kasutati odavaid seadmeid loodusnähtuste uurimiseks. Selles projekt on kasvanud 1991 aastaks juba 61 riiki ühendavaks projektiks, mislles osales üle 3500 kooli. (Molnar 1997) Sellised projektid on minu arvates loodusteaduse populariseerimiseks väga head. Loodan, et tulevikus suudame paremini integreerida ka loodusainete õpetamise ja informaatika.

Kokkuvõtte

Artikkel näitab selgelt, et arvutikasutamine hariduses on positiivne ja seda kolmel põhjusel. Esiteks suurendab see inimeste vahelist koostööd. Tuleb meelde näide Prof Laanpere loengust, kus ta ütles, et tänapäeval on tihti teadusartiklite autoriks 150-200 teadlast. Kui meil poleks võrku ega arvuteid, mis suudavad omavahel suhelda poleks selline globaalne koostöö võimalik. Teiseks tõstab arvuti kasutamine hariduses hariduse kvaliteeti. Arvuti on masin mille kaudu on lihtne infot ning andmeid koguda, töödelda, analüüsida ja visualiseerida ja selle sbil uusi teadmisi luua. Kolmandaks tõstab arvutite kasutamine teadmiste omandamise kiirust. Loomulikkult ei ole see automaatne protsess. (Mida kiirem on arvuti, seda targem on inimene) Selleks, et õpilased saaksid panna arvuteid oma kasuks tööle, peavad nad ise palu asju juurde õppima. See puudutab nii praktilisi arvuti kasutamise oskusi kui ka erinevaid tööriistu, mis on vajalikud info ning andmete analüüsiks.

Molnar, A. (1997). Computers in Education: a Brief History. The Journal. http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx

Viide kodutööle

Esimene teema: ülevaade haridustehnoloogia ajaloost

Täiendamisel

Selleks, et saada teema kohta võimalikult lai ülevaade, lugesin läbi kõik neli artiklit. Valisin reflektsiooni aluseks Alec Courose 2010 aastal avaldatud artikli “Developing Personal Learning networks for open and social learning.”

Taustainfo

Artikli aluseks on eksperiment, kus Regina ülikoolis Kanadas katsetati võrgustatud õpet. Kuna see eksperimenti õnnestuks edukalt, siis on sellest saanud nn “õpiku näide” mida käistletakse kõigis võrgustatud õppega seotud kursustes ja loengutes.

Avatud kursus viidi läbi Wiki keskonnas, mis tol hetkel vabavaralisest platvormidest tehniliselt kõige stabiilsem ja kõige lihtsama kasutajaliidesega. Kursuse alguses kasutati ka teisi platvorme nagu Moodle, Ning ja WBCT kuid nende teenus ei rahuldanud erinevatel põhjustel õppejõude ega ka üliõpilasi.

Kursuse eesmärk

Kursuse laiemaks eesmärgiks oli õpetada tulevastele õpetajatele, kuidas toetada tehnoloogiliste lahenduste abil õpeetööd klassiruumis ja kuidas läbi viia võrgustatud õpet. Kitsamalt oli kursusel kolm eesmärki: Isikliku ajabeebi väljatöötamine, koosloome Wiki keskonnas ja ühe digiprojekti läbi viimine. Järgnevalt mõni lause iga eesmärgi kohta täpsemalt.

Isikliku ajaveebi koostmaine – iga kursusele registreerinud üliõpilane pidi arendama endale ajaveebi ja seal kronoloogiliselt arhiveerima kõik oma õppimisega seotud tegevused. Eriti suurt tähelepanu pöörati sellele, et lisaks tavapärastele kodutöödele oleks seal oleams ka üliõpilaste reflektsioonid enda isikliku arengu kaardistamiseks. Kõik üliõpilased jagasid oma ajaveebi ka teiste üliõpilastega. Selle eesmärgik oli see, et üliõüilased kommenteeriksid üksteise töid ja annaksid üksteiele tagasisidet. Sellega välistati tsentraliseeritud foorumite tekkimist. Üliõpilased võisid ajaveebi keskonna valida ise. Lisaks WordPress.com kasutati samuti ka Edublogs.org keskkonda.

Koosloome Wiki keskonnas – Üheks võgustatud õppe eesmärgiks on ka koosloome. Regina ülikooli üliõpilastel paluti kursuse raames arendada Wiki sisu ühe konkreetse artikli osas. Nimelt paluti neil teha parandusi järgnevas artiklis: “tehnoloogia kasutamine hariduses.” Üliõpilased tegid kursuse jooksul sinna sadu parandusi ja täiendusi. Sellel oli kahesuunaline mõju. Esmalt laiendati Wiki artikli terminite hulka kvantitatiivselt. Seda võiks pidada horisontaalseks mõjuks. Teisalt aga süvendati juba olemasoloevate terminite käsitlust Wiki artiklis kvalitatiivselt. Seda võiks pidada vertikaalseks mõjuks.

Digiprojekti läbi viimine – Kuna võrgustatud õpe eeldab digitaalse sisu olemasolu, siis paluti üliõpilastel arendada ka enda poolt loodud sisu. Üliõpilased lähenesid sellelel ülesandele väga erinevalt. Mõned üliõpilased tootsid õppevideosid, mõned audioleonguid, mõned elektroonilisi interaktiivseid multimeedia õppematerjale ning mõned sisu sotsiaalmeediasse. Uuringu tulemustest sai selgeks, et üliõpilaste valik sõltus enamasti nende tehniliselt kompetentsist ja professionaalset huvist ja arusaamisest, kuidas haridustehnoloogiat võimalikust effektiitvselt kasutada.

Kokkuvõtte

Pärast selle artikli lugemist tekkis hea tunne. Sain aru, et meie aine “Õpikeksonnad ja võrgustatud õpe” Hans Põldoja juhendamisel on üles ehitatud sarnase loogikale, mida kasutati Regina ülikoolis. Suurim erinevus võrreldes meie kursusega seisneb lithsalt selles, et kui meil on sessiooniõppe siis Regina ülikoolis oli statsionaarne õpe. Kui meie kohtume kahenädala tagant ja vahepeal loeme teadusartikleid ja teeme kodutöid, siis Regina ülikoolis oli iga nädal kaks kahe tunnist sessiooni. Meil on esimene nädala mõistmiseks ja teine nädal praktillise töö tegemiseks. Regina ülikoolis oli tsükkel lühem. Esimene seminar mõistmiseks ja teine seminar praktilise töö tegemiseks. Arvan, et meie süsteem on summa summarum parem, sest mõistmise tekkimiseks on vaja pikemat perioodi kui mõned päevad ja seetõttu usun, et meie reflektsioonid tulevad kokkuvõttes sügavamad ja paremad.

Kasutatud allikad:

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. G. Veletsianos (toim), Emerging Technologies in Distance Education (lk 109–128). AU 

Viide ülesandele:

Neljas teema: võrgustatud õpe

Täiendamisel

Teiseks tuli teha teoreetiline ülesanne. Selleks tuli valida üks artikkel nelja hulgast ja teha selle põhjal refleksioon. Lugesin läbi kõik neli artiklit. Refleksiooni aluseks võtsin aga hoopis Kate Brushi artikli “Learning Management System (LSM)”. See lühike artikkel on hea selles mõttes, et aitas mul mõtteid veelgi korrastada pärast nelja teadusartikli lugemist.

Õpihaldussüsteem on arvuti või veebipõhine tarkvara, mille eesmärgiks on juhtida, täide viia ja hinnata õppija individuaalset õpirada. Seda terminit kasutatakse sageli e-õpe kontekstis ja see koosneb samuti kahest peamisest osast: serverist, mis jooksutab põhilisi funktsioone ja kasutajaliidesest, mida kasutavad õpetajad, õpilased ja administraatorid.

Tavaliselt pakub õpihaldussüsteem ise õpetajale ette, kuidas luua sisu ja mismoodi sisu jagada, jälgida õpilaste osalust ning hinnata õpilaste sooritust. Õpihaldussüsteemi funktsionaalsuse alla kuulub tavaliselt ka interaktiivne sisu näiteks foorumites osalemine, videokonverentsi pidamise võimalus või temaatilised postitused.

Õpihaldussüsteeme kasutatakse kõige rohkem erinevate suurustega ettevõtte, riigiasutuste nii traditsiooniliste haridusasutuste kui ka e-õpet läbiviidavate institutsioonide poolt. Erinevad uuringud näitavad, et õpihaldussüsteemid parandavad traditsioonilisi haridusmeetodeid ning samuti säästavad erinevate organisatsioonide aega ja raha. Samuti aitab efektiivne õpihaldussüsteem õpetajatel ja administraatoritel paremini toime tulla erinevate funktsioonidega nagu kasutajate registreerimine, sisu haldamine, kalendrid, kasutajate juurdepääs, suhtlus, teavitused ja diplomite andmine kursuse lõpetajatele.   

Ameerika Kaitseministeerium pani 1999. aastal kokku ekspertgruppi, mis koostas nõuded õpihaldussüsteemi standardi koostamiseks. Seda standardit tuntakse Sharable Content Object Reference Model (Scorm) nime all.

Milleks kasutatakse õpihaldussüsteeme?

Õpihaldussüsteemid on kasulikud väga erinevatele organisatsioonidele ja ettevõtetele. Peamine viis, milleks õpihaldussüsteeme kasutatakse on oskusteabe manageerimine. Oskusteabe manageerimine tähendab oskusteabe kokku kogumist, struktureerimist, jagamist ja oskusteabe analüüsi, võttes arvesse erinevaid vajalikke ressursse, ametlikke dokumente ja inimeste oskusi. Siiski on oluline meeles pidada, et õpihaldussüsteemi spetsiifiline roll sõltub organisatsiooni või ettevõtte koolituste strateegiast ja eesmärkidest.

Kõige enam levinumad õpihaldussüsteemid, mida erinevate haridusasutuste poolt kasutatakse on Moodle, Blackboard, Learn and Schoollogy. Erasektoris on laialt kasutamist leidnud omakorda Adobe Capitative Prime, Docebo LMS, TalentLMS, iSpring Learn and eFront.

Uue töötaja sisseelamiseks loodavad koolitused on kõige enamlevinud kasutusala erasektoris kasutavate õpihaldussüsteemide hulgas. Sellisel juhul, aitab õpihaldussüsteem koolitada uusi töötajaid ja pakub neile võimalust pääseda koolitusmaterjalide ligi erinevatest seadmetest. Kui uued töötajad on koolitustel aktiivsed, lisavad oma kommentaare ja tagasisidet, siis saavad koolituste loojad ja administraatorid teavet selle kohta, kui efektiivne see koolitus oli ja mis valdkondades on vaja korraldada töötajatele jätkukoolitusi.

Teine tavaline praktika õpihaldussüsteemide kasutamiseks on töötaja personaalseks arenguks ja rahuloluks mõeldud koolitused. Õpihaldussüsteemi on võimalik niimoodi seadistada (automatiseerida) et just õigel hetkel, kutsutakse neid arenguprogrammist osa võtma, mis tagab nendele õigeaegse teadmiste või oskuste arendamise, aitab neil aru saada toote või teenuse muudatustest, aitab neil mõista uut toodet või teenust või mõista toodet või teenust sügavamalt.

Õpihaldussüsteemi saab lisaks uutele töötajatele ja töötajate arenguprogrammides kasutatavatele koolitustele kasutada ka hoopis laiema sihtgrupi heaks. Siin on heaks näiteks koolitused, mis on mõeldud klientide, partnerite või teiste seotud osapoolte heaks. Klientidele mõeldud koolitused on väga levinud tarkvara ja tehnoloogiaga mõeldud ettevõtetes, kus on vaja harida kliente, et nad saaksid aru, kuidas toodet või teenust kasutada pärast toote või teenuse ostmist. Samuti pakkudes klientidele jätkukoolitusi, aitab õpihaldussüsteem tõsta klientide rahulolu toote või teenusega ning samuti luua lojaalsust brändile.

Kuidas töötab õpihaldussüsteem?

Õpihaldussüsteemi võib ette kujutada ühe suure laona, mis võimaldab kasutajatel informatsiooni hoida ühes kohas ja vajadusel oluline informatsiooni kiiresti üles leida. Iga kasutaja, kellel on turvaline kasutajanimi ja parool, võib sellesse süsteemi siseneda ja kasutada sealolevaid õppematerjale. Juhul kui õpihaldussüsteem on majutatud (hostitud), siis peab kasutaja selle koolituse endale ise paigaldama (installeerima) oma kõvakettale või siis paluma sellele koolitusele juurdepääsu oma ettevõtte või organisatsiooni serveri kaudu. 

Millised on enim levinud õpisüsteemide funktsioonid:

Kohalduv disain – On väga oluline, et kasutajad saaksid siseneda õpihaldussüsteemi ükskõik millisest seadmest. Olgu selleks siis lauaarvuti, sülearvuti, tahvel või nutitelefon. Õpihaldussüsteem peaks samuti arvesse võtma seda, millist seadet kasutaja eelistab õppimisel kasutada. Lisaks sellele peaks õpihaldussüsteem lubama kasutajatel ka materjali alla laadida, nii et saaksid seda kasutada ka olles offline.

Kasutajasõbralik kasutajaliides – Kasutajaliides peab võimaldama kasutajatel lihtsalt õpihaldussüsteemis ringi navigeerida. Kasutajaliides peaks sobima kokku nii organisatsiooni eesmärkide kui ka kasutaja eesmärkidega. Sageli juhtub, et isegi mittetahtlikud vead kasutajaliideses võivad kasutajat eksitada ja teha selle kaudu kogu süsteemi ebaefektiivseks.

Aruandlus ja analüütika  – Kindlasti kuulub selle hulka e-õppe läbiviimise juurde kuuluvad hindamistööriistad. Nii õpetajad kui ka administraatorid peavad saama igal hetkel jälgida kursuse kulgu, õpetaja tegevuse mõju, sest see aitab neil mõista, kas nende tegevus on efektiivne või neil on vaja teha väiksemaid kohandusi või lausa suuremaid muudatusi programmis. Seda peab saama kohaldada nii grupi kui ka individuaalse koolituse puhul.

Kursuse ja kataloogi manageerimine  – Õpihaldussüsteem sisaldab endas kõiki e-kursusi ja nende läbiviimiseks vajalikku sisu. Administraatorid ja koolitajad peavad olema võimelised neid kursusi ja katalooge looma, selleks et viia läbi tulemuslikku õpiprotsessi.

Sisu koostalitusvõime ja integratsioon – Sisu, mida hoitakse õpihaldussüsteemis peab olema paketeeritud koostalitusvõime standardist lähtuvalt. Standard on sõnastatud nii SCORM kui ka xAPI poolt.

Tugiteenused – Erinevad õpihaldussüsteemide platvormid pakuvad erineval tasemel tuge. Paljudel on sisse ehitatud temaatilised vestlusgrupid või foorumid, kus on võimalik teiste kasutajatega ühendust saada ja abi küsida. Mõnedel on olemas ka rahvusvaheline helpline või võimalus klienditeenindusega suhelda.

Teine teema: õpihaldusüsteemid

Täiendamisel

Alustasin ülesande tegemist enda Avatari loomisega 🙂 Selleks kasutasin sellist vaba tarkvara nagu avatarmaker.com

Personal Learning Enviromental (PLE) mudeli autoriks on Ubits – Universitas Americana professor Andrea Ovideo Villasana. Kohandasin tema mudelit enda vajaduste järgi.

Kõik algab info otsimisest. Siin ei ole mingit raketiteadust 🙂 Google on esimene abimees nii kodus kui tööl. Kui on vaja mingist teemast paremini aru saada, kasutan alati ka ingliskeelset Wikipediat. Sealt saan infot, et teha Google’s täpsustatud otsinguid. Kui ma õpetan gümnaasiumis audiovisuaalset meediat, siis kasutan ka tundides päris palju Youtube’i.

Olulise info leidmisel tahan ka tavaliselt seda kuhugi talletada. Kuna meie kool kasutab tööks Microsoft Teamsi, siis salvestan kõik vajaliku info OneNote programmi, kuhu loon eraldi kaustad. Kuna olen Apple’i kasutaja, siis on mul ostetud ka pilve 2TB mahtu. See pole veel täis saanud 🙂

Õpetaja elukutse pakub palju võimalusi loominguliseks tegevuseks. Seda on vaja nii tundide ettevalmistamisel, tundide andmise juures kui ka õpetajate ja juhtkonna koosolekutel. Hetkel on minu professionaalseks enesearengueesmärgiks kaevata sügavamale Adobe Creative Cloudi keskkonnas ja sealseid programme paremini tundma õppida. Olen sellega alles tee alguses.

Selleks, et häid ideid elu viia, ei piisa üksi nurgas nokitsemisest. Kuna elame digitaalses maailmas, siis on õnneks olemas ka väga palju digitaalseid tööriistu koostöö tegemiseks. Siinjuures on sobilik anda kiidusõnad Googli failihaldus- süsteemile, mis toetab kaugtööd erinevate inimeste ja tiimide vahel. Eriti meeldib luua sisu Wordi dokumentides ja samal ajal teha telefoniga Zoomis või Google Meetis konverentskõne. Kuid ma olen ka suur Miro, Trello ja Slacki fänn.

Kui töö saab valmis, siis on aeg selle avaldamiseks. Kuigi mul puudub varasem kogemus blogi või päeviku pidamise osas, siis hakab regulaarne kirjutamine mulle iga päevaga järjest rohkem meeldima 🙂 Hiljem plaanin hakata parimaid blogipostitusi ka oma sotsiaalmeedias avaldama, kuid selleks ootan kursusekaaslaste abi. Ainult nende kommentaaride ja vaatamiste statistika abil saan teha kindlasks, milliseid blogipostitusi on mu kursusekaaslased kõige rohkem lugenud.

Kuna oleme sotsiaalsed olevused, siis õnneks ei piisa ainult blogipostituste tegemisest 🙂 Selleks, et saaksime inimestena areneda ja kasvada vajame interaktsiooni teiste inimestega. Mulle meeldib suhelda läbi Messengeri ja WhatsAppi. Vahepeal oli mul suhtlemist ka hiinlastega ja siis sain ka WeChatti igapäevaselt kasutada. Tegin mingil hetkel ka Telegrafi konto ära, kuid sellega pole jõudnud veel tutvust lähemalt teha. Email on ka ok, kuigi see tundub mulle tänapäeval kuidagi aeglase kanalina arvestades tänapäeva elutempot 🙂

Viide ülesandele:

Kolmas teema: personaalsed ja avatud õpikeskkonnad

Täiendamisel

Valisin teiseks ülesandeks http://www.miro.com keskkonna tutvustuse ja seda kahel põhjusel: esiteks sellepärast, et see platvorm pole veel väga laialdaselt levinud üldhariduskoolides, kuigi tegemist on väga laheda USA-s loodud visuaalse keskkonnaga. Teiseks seetõttu, et kasutan seda platvormi juba üle aasta ja tunnen, et oman selle keskkonna kohta juba teadmisi, mida on hea kursusekaaslastega jagada.

Miro ütleb enda kohta ise, et see on võrgupõhine visuaalne kollaboratsiooni tahvel/keskkond (visual collaboration platform või online whiteboard for visual collaboration), mis võimaldab kaugtööd tegevatel tiimidel teha efektiivselt koostööd.  Seda platvormi saab kasutada ideekorjeks, strateegia või visiooni koostamiseks, tegevuskava tegemiseks, tagasiside kogumiseks, projekti-juhtimiseks, ajajuhtimiseks, koosolekuteks jne. Kuigi otseselt ei öelda selle kohta õpikeskkond, siis sobib ta väga hästi ka selleks. Kasutan Miro platvormi oma koolis õpetamiseks kui ka oma magistriõpingute konspektide kirjutamiseks ja materjali kordamiseks.

Mis on Miro eelis võrreldes teiste platvormidega?

Stabiilsus: Miro platvorm on stabiilne ja kiire. Pole kordagi onud sellist olukorda, kus tarkvara töötamisel oleks märganud mingeid probleeme või et programm oleks hangunud. Miro blogis on kirjas, et korraga saab tahvlil töötada 200 inimest. See on ka põhjus, miks Mirol on 10 miljonit kasutajat ja sellised suufirmad nagu Cisco, Dell, Dropbox, General Electrics, Nike, Pepsi seda platvormi kasutavad.

Kasutajakogemus:  Miro platvormi põhieelis seisneb selles, et seda on lihtne kasutada ja ta on äärmiselt kasutajasõbralik. Ikoonid ja funktsioonid on lihtsasti arusaadavad. Juba 5 kuni 10 minuti kasutamise järel on võimalik selle tarkvara põhifunktsioonidest hästi aru saada. Intuitiivselt on väga lihtne ka uusi funktsioone tundma õppida.

Mallid: Miro platvormil on olemas hetkel 200 malli, mis on kasutamiseks kohe valmis. Neist kõige tuntumad tööriistad on Mindmap, Flowchart, Quick Retrospective, Work Flow, Visual Table, Brainwriting etc.

Ligipääs erinevatest seadmetest: Miro töötab kõikides peamistes operatsioonisüsteemides ja erinevates seadmetes. Olen proovinud seda nii Windows operatsioonisüsteemi kasutavate arvutite kui tahvlitega kui ka MacOs operatsioonisüsteemi kasutavate arvutite ja tahvlitega. Miro töötab samuti nii Android kui AppleiOS nutitelefonidega. Kahjuks ei tööta Miro Linuxi Ubuntu operatsioonisüsteemis.

Kuidas mina seda platvormi hetkel kasutan?

Selleks, et luua uus tööala /ruum,  tuleb klikkida nuppu “uus tahvel” (New Board) Seejärel näitab Miro juba valmisolevaid malle. Minu valik sõltub eelkõige sellest, milleks ma seda uut tööala/space’i soovin kasutada. Kuna ma enamasti vajan seda koolitunni või koolituse jaoks, siis ma valin mulle sobiva malli. Isegi kui ma alustan puhta tööala/ruumiga, saan ma ikkagi hiljem neid valmis malle oma keskkonda importida. See aitab hoida kokku aega, kuna ei pea erinevate tööalade/ruumide vahel liikuma. 

Enne kui hakkan tööala/ruumi infot sisestama, panen paremas nurgas paika algprotsendi. Algprotsendiks on hea panna 10 %, sest see annab võimaluse zoomida  tööala suuremaks ja lisada järjest rohkem detailsemat infot. Loomulikult võib ka teha vastupidi, kui panna algne protsent 90 % ja siis zoomid tööala väiksemaks ja lisada järjest rohkem detailsemat infot. Siiski tundub millegipärast esimene variant mulle mugavam.

Kõige esimene asi, mida ma teen enne kui ma sisestan teksti, numbri, kujundi, pildi, tabeli, on raami lisamine (Frame). Need raamid töötavad mõnes mõttes nagu sildid (tags). Kui ma hoian oma info mingi kindla raami sees, siis üleval paremas nurgas on otsinguriba, mille abil ma saan alati selle raami leida. 

Samuti kui info on raami sees, siis saab seda infot lihtsasti raami sees grupeerida temaatiliselt või järjestada prioriteetsuse järgi. Samuti saab raami tõsta ajajoonel teise kohta ja kogu info liigub selle raamiga kaasa. Nii nagu juba eelpool mainisin, saab ka raami sisse tõsta erinevaid malle.

Nii nagu ma juba mainisin, siis on info või andmete lisamiseks väga palju erinevaid võimalusi. Vasaku külje peal on tööriistakast, kust saab valida info sisestamise viisi. Seal on tuhandeid valmis kujundeid ja pilte, mida saab 1 klikiga kohe lisada oma tööalale/ruumi. Nende kõikide funktsioonide käsitlemine läheks liiga pikale, arvestades minu blogi formaati.

Kuna minu tundide ajal on juhtunud, et osa infot on kogemata või tahtlikult õpilaste poolt kustutatud, siis kasutan ka tööala/raamide lukustamise funktsiooni. See on väga mugav viis kaitsta sisu ja oma tööd. Kuna Miros on palju ruumi, siis on alati kusagil ruumi, kus õpilased saavad jäädvustada oma personaalseid mõtteid, paaristööd või rühmatöid.

Olen kuulnud, et Mirol on ka kaks tugevat konkurenti. Ühe nimi on Murol ja teise nimi on Figma. Loodan, et tulevikus tekib aega neidki proovida ja katsetada.

Viide ülesandele:

Teine teema: õpihaldusüsteemid

Täiendamisel

See õpileping on sõlmitud Tallinnas 02.10.2022 “Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe” raames. Leping kehtib kuni 31.12.2022.

Lepingu osapoolteks on Hans Põldoja ja Linda Helene Sillat (edaspidi: juhendajad) ja Vahur Orrin (edaspidi: õppur).

Teema

Lepingu objektiks on erinevad kokkulepped, mille alusel õppur soovib kursusel osaleda ja mille järgi juhendajad tema tööd hindavad.

Õppe-eesmärgid

Saada teoreetilised teadmised, mida tähendab võrgustatud õpe. Saada teoreetilised teadmised, millised on põhilised õpikeskkonnad, mida meie üldhariduskoolid kasutavad ja neid õpikeskkondi ka praktiliselt järele proovida.

Strateegiad

Osaleda võimaluse korral ülikoolis kõikides loengutes. Kui ma olen loengus, siis ei tegele ma muude asjadega. Jagada loengu ajal aktiivselt oma mõtteid nii õppejõudue kui ka kursusekaaslastega.

Vahendid/ Ressursid

Suurim ressurss on aeg ja sellepärast pean õppima, kuidas oma aega töö, pere ja ülikooli vahel efektiivsemalt jaotada. Preagu kasutan ajaplaneerimiseks Teams Calendrit ja igapäevaste ülesannete nimekirjade tegemiseks äppi ToDoist. Info otsimiseks ja kodutööde tegemiseks kasutan sülearvutit ning mobiiltelefoni. Kõik õppimiseks ja kordamiseks vajaliku info koondan kokku Miro platvormile. Tahan lugeda aktiivselt kursuseklaaslate blogipostitusi ning lugeda mitu korda üle õppejõu poolt antud slaidid ja artiklid. Kui mul jääb vaba aega üle, siis otsin juurde teadusartikleid Tallinna Ülikooli andmebaasidest. Õppimise juures hindan väga rühmatöid, kuna nende ajal on võimalik kursusekaaslastega kõik olulised teemad läbi arutada.

Hindamine

Olen esitanud kõik kodutööd, mis on vajalikud, et kursus läbida positiivse hindega. Oskan kasutada vähemalt 3 erinevat õpikeskkonda. Nendeks õpikeskkondaeks võiks olla Class in Microsoft Teams, Google Classroom ja Moodle. Kuna ma pole kunagi varem ajaveebi pidanud, siis teiseks suureks eesmärgiks on õppida kasutama WordPressi.

Refleksioon

Kursuse lõpus kirjutan refleksiooni. Selle lugemiseks vajuta siia.

Viide kodutööle:

Õpikeskkonna ülesseadmine ja õpilepingu koostamine